Seeria "Suulised" #2 HACKAMORE

Juba ammu võtsin sihiks sellest teemast pikemalt rääkida esimesel võimalusel, aga kui täna Facebookis keegi jälle neid ostmiseks otsis, tuli motivatsioon poolik postitus kiiresti lõpetada. Tänane ratsavarustuse teemaline sissekanne on pühendatud ühele erilisele suulise liigile – Hackamore’i suulisele. Isegi imelik on neid suuliste liigi alla paigutada, sest tavamõistes käivad suulised ikka hobuse suus, aga Hackamore’id ongi tänu sellele erisusele traditsioonilistest suulistest väga hästi eristatavad. 

Just selle tõttu, et nendel suulistel puudub hobuse suus paigutuv osa, arvatakse tihti ekslikult, et need on hobusesõbralikud ja „pehmed“ ratsutamise abivahendid. Selles postituses lükkan selle eksiarvamuse ümber.

Alustaks kõigepealt sellest, et Hackamore’isid on olemas ka väga erinevaid. Siiani olen Eestis kohanud mentaliteeti, nagu tegemist oleks ainult ühte tüüpi suulistega ja ausalt ülestunnistades, ei teadnud ka mina, et neid on olemas nii palju erinevaid versioone ning seetõttu polnud selge ka see, kuidas need suulised üleüldse töötavad. Usun, et ma pole ainuke teadmatuses elanud ratsutaja ja just selle pärast töötasin läbi päris suure koguse inglise keelset materjali, et tõde ka nendeni tuua, kes võõrkeeles lugemisega nii heades suhetes veel pole.

WESTERN HACKAMORE VERSUS MEHHAANILINE HACKAMORE

Väga laias laastus jagunevad Hackamore-tüüpi suulised kaheks: western-stiilis Hackamore ja mehhaaniline Hackamore. Kuigi seda tüüpi suuliseid on olemas uskumatult palju erinevaid versioone, on nende tööpõhimõte üks ja see sama - kui suhu paigutavad suulised avaldavad ratsmete tõmbamisel survet hobuse igemetele, siis ükskõik, millised Hackamore tüüpi suulised avaldavad ratsmete tõmbamisel survet hobuse ninaluule. Vahe on nüüd selles, millised Hackamore’id avaldavad tugevamat survet, millised vähem.

Eestis on levinud peamiselt mehhaanilised Hackamore’id, kuna western-stiilis ratsutamist harrastatakse meie riigis väga vähe.

Sõnadega selgitades seisneb nende kahe tüübi erinevus selles, et kui western-stiilis Hackamore’idega rakendub hobuse ninaluule jõud, mis tuleneb ainult käe poolt tekitatud survest, siis mehhaanilised hackamore’idele rakendub lisaks võimendusega ülekandejõud, mis tekib liikuva metallosa tõttu, ühendades ninapealse rihma lõuaaluse rihmaga. Seega mehhaanilised Hackamore’ide poolt saab oluliselt mõjtatud ka hobuse lõuaalune.

Vaatame seda piltlikult:

Seega võib öelda seda, et mehhaaniline Hackamore meenutab tööpõhimõttelt kangsuulisi, millele lisandub käe poolt põhjustatud survele veel pikalt allaulatuva pikenduse tõttu ülekandejõud. Kuigi kangsuuliste tööpõhimõtet ei ole ma veel üheski blogis käsitlenud, siis teatavasti võivad kangsuulisi kasutada ratsutajad, kelle oskused on selleks piisavad (kangvaljastus on lubatud koolisõidu võistlustel alates M-klassist). Sama nõue peaks minu meelest laienema ka mehhaaniliste Hackamore’ide kasutajatele. Enne Hackamore’ide kasutamist tuleks endale väga selgeks teha, kuidas need töötvad ja millised on kõige suuremad ohukohad nende väärkasutamisel.

HACKAMORE'I SUULISTE VÄÄRKASUTAMISE OHUD

Isegi eesti keelsetes foorumites ja Facebooki gruppides on juba ammu levinud info, et Hackamore’ide väärkasutamisel võib murduda hobuse ninaluu. See kuulujutt vastab tegelikult täiesti tõele, kuigi ninaluud ei purusta mitte Hackamore, vaid selle valesti paigutamine ja liiga "kõva" käsi. Et sellest täpselt aru saada, vaatame hobuse pea anatoomiat.

Näed, kuidas luu ninasõõrmete poole läheb aina peenemaks ja kui õhuke luu seal lõpus tegelikult on? Kui Hackamore’id asetada liiga alla, et surve avaldub ninaluu peenikesele ja õhukesele kohale, on luu murdumine vägagi tõenäoline. Isegi kui luu ei murdu, põhjustab ka kerge ratsmetõmme hobusele valulikku survet, mis kindlasti ei aita kaasa hobuse sooritusvõimele. Seega on ülioluline, et Hackamore’id oleks asetatud õigele kohale.

Õige asetus on oluline ka selletõttu, et nina alumises osas, kus enam ninaluud ei ole, asuvad hobusel ninasõõrmed, mille kaudu toimub enamikel elusorganismidel õhuvahetus. Ninasõõrmeid katab naha all vaid pehme kõhrkude, mille kokkupigistamise tulemus on hobuse hinagmisteede sulgemine. Seda tuleb kindlasti Hackamore’ide kasutamisel vältida.

Vajuta endale ise tugevasti sõrmega nina peale, kus luu enam nina ei kaitse. Päris ebameeldiv valu on ka, kui tundlikule kõhrele survet avaldada, kas pole?

MILLINE ON HACKAMORE'IDE ÕIGE ASETUS?

Hackamore’ide asetus peab olema täpselt selline nagu klassikalisel kapslil – mõne sentimeetri jagu põsesarnaluudest allpool, vahele peab vabalt mahutma vähemalt kaks sõrme. Samuti peavad sõrmed mahtuma keti ja lõua vahele.  Kapslite õigest paigutamisest oli juttu kapslite postituses. Siin on siis piltlik seletus: 

MILLAL KASUTATAKSE HACKAMORE-TÜÜPI SUULISI?

Kirjanduses on väidetud, et Hackamore’i suulisi võiks kasutada siis, kui hobusel on parasjagu hambahädad või mingid muud suus asetleidvad paranemisprotsessid, mil tavalisi suulisi ei tohi ajutiselt kasutada. Sellega ma ise väga nõus pole. Kui hobuse ratsastustase lubab (tähendab, ABC on selge), valiksin mina tavalised valjad, millel pole lihtsalt suulisi (BITLESS valjad). Need on oluliselt pehmema toimega ja kasutamise kogemuste vähesuse tõttu liigse surve tekitamine on vähem tõenäoline. 

Isiklikult näen, et Hackamore’id võivad olla tänuväärsed abilised näiteks tünnisõidus, kus on väga kiireid pidureid vaja. Kindlasti on olemas ka selliseid tuliseid võistlushobuseid, kelle liigset tormakust tavaliste suulistega pole otstarbekas pidurdada. Me kõik mäletame suure hingega trakeeni täkku Palladium, kelle ratsanik Gunnar Klettenberg kasutas just Hackamore tüüpi suulisi. Vabandan juba ette, et pilt on internetist laenatud ja ei tea, kes selle autor on. Autor võib minuga ühendust võtta, et saaksin tema nime lisada. Ma ei ole küll eriline Hackamore'i ekspert, aga paistab, et tegemist on Saksa Hackamore’iga, millele on ninale lisatud pehmenduseks lamba karv ja lõua alla ketile kummist pehmendus. Kahju, et ma ei tea täpset põhjust, miks just need suulised sellele hobusele kõige paremini sobisid, aga olen kindel, et G. Klettenberg, olles tipptasemel sportlane, tegi suuliste valikul teadliku ja õigustatud valiku. 

Erinevates allikates oli juttu ka sellest, et kui hobune ei allu veel hästi ratsmega külgedele suunavatele juhistele (painutamine näiteks), siis sellele hobusele pole Hackamore sobilik suuline. Hackamore’id ei ole nii efektiivsed küljele suunamise jaoks kui tavaline valjastus ja umbmäärasest käsklusest võib õppiv hobune sattuda segadusse.

MILLIST TÜÜPI HACKAMORE'I KASUTADA?

Saksa Hackamore

Eestis on minu teada levinud peamiselt kahte tüüpi Hackamore’id – Saksa ja Inglise variant. Inglise Hackamore’id on sellest valikust „pehmem“ variant, sest nii lõuaalune osa kui ka ninapealne pole metallist, vaid nahast. Pehme materjal ei põhjusta nina- ja lõualuudele nii tugevat survet kui kange materjal. 

Inglise Hackamore

Kusjuures, Inglise Hackamore'id ei olnud igal pool käsitletud kui mehhaanilised Hackamoreid, mis tekitab parajalt segadust. Tegelikult sellel polegi suurt tähsust, kui teame reeglit, et mida peenem on ninapealne "kapsel" ning mida pikemad on allaulatuvad pikendused, seda tugevatoimelisemad Hackamore’id on. Viimane reegel kehtib ka kangsuuliste kohta. 

HACKAMORE'IDE KASUTAMINE VÕISTLUSTEL

1) Nii palju, kui mina 2016. aasta FEI takistussõidu määrustikust välja lugesin, siis käesoleval hetkel on Hackamore'idega lubatud võistelda nii täiskasvanutel kui ka lastel, kui allaulatuvad pikendused ei ületa 17 cm ning lisaks Hackamore'idele pole lisatud suulisi. 

2) Koolisõidus igas versioonis Hackamore-tüüpi suulised on keelatud. 

3) Kolmevõistluses võivad Hackamore'i kasutada ainult täiskasvanud, poniratsutajatele on need keelatud. Kuigi koolisõidualal ilmselt siiski on keelatud ka täiskasvanutel. Määrustikus on minu meelest ebatäpsus siinkohal.

4) Rakendispordis on Hackamore'id keelatud.

5) Kestvusratsutamises Hackamore-suulisi eraldi keelatud polnud, seega ilmselt võib neid kasutada küll.

JAGA OMA KOGEMUSI!

Kuna minul endal Hackamore-suulisi kasutada pole vaja olnud, ei saa ma rääkida omadest kogemustest. Seda tüüpi suuliste kasutamine on kindlasti diskuteeritav ja julgustan kommentaaridesse oma kogemusi jagama - miks kasutasid, kas toimisid sinu hobusega? - Võibolla mõni teine, kellel kogemused puuduvad, leiab sellest abi!

Panen lõpetuseks pildid mõnest huvitavatest Hackamore’i tüüpidest, mida Eestis ilmselt väga ei kohta:

1) Flower Hackamore (lillekujuline) - kasutatakse tihti kestvusratsutamises.

2) Continental Hackamore - pisut lühem ja leebem variant Saksa Hackamore'ist.

3) Jim Warner Hackamore - kasutatakse enamasti Western-ratsutamises noorte täkkude õpetamisel. 

4) Combo Hackamore - kasutusel nii suulised kui Hackamore paralleelselt.

KAPSEL. Kapslite tüübid

Mis on kapsel?

Kapsel on valjaste osa, mis kinnitatakse ümber hobuse nina ning mille disainimisel on arvestatud hobuse pea ja lõugade anatoomiat. Kapslit kutsutakse vahel ka ninarihmaks. 
See on taaskord väga lai teema tegelikult, aga täna räägin kapslite "tõugudest" ning kapsli eesmärkidest ülevaatlikult.

Kapslid on tavapäraselt müügil kolmes suuruses - PONY, COB ja FULL. Õige suuruse saamiseks tuleb võtta ümbermõõt kohast, kus kapsel hobuse lõugade ümber asetseb. Selle järgi võid müüjaga nõu pidada. Näiteks kitsa ninaga täisverelistele hobustele sobivad pigem COB suuruses ning suurtele torikatele FULL või lausa XFULL suuruses kapslid. Olemas on eraldi mõõdud ka shetlandi tüüpi ponidele ja miniponidele.
Kuigi ei ole olemas kindlat reeglit, mille järgi oma hobusele õige kapsel valida, soovitavad spetsialistid alustada kõige tavapärasemast mudelist ning edasistes otsustes lähtuda hobuse käitumisest. Tuleb meeles hoida ka reeglit, et mida allpool nina kapsel asetseb, seda suuremat kontrolli see hobuse üle omab. Lisaks peab arvestama ka seda, et mida laiem on kapsel, seda "pehmema" toimega see on. 

Mis on kapsli kasutamise eesmärgid?

Tänapäeval on kapslitel väga erinevad eesmärgid. Siin on 4 peamist:

- kapsel aitab vältida seda, et hobune treeningu vältel oma suud liiga palju avaks. Et ratsmekontakt hobuse suuga oleks korrektne, peaks hobuse suu olema lõdvestunud, mitte kramplikult avatud (mitte ka kramplikult suletud). Ühtlane ja pehme ratsmekontakt hobuse suuga on aga vajalik hobusega suhtlemiseks ja kontrolli saavutamiseks. Kui hästi treenitud hobustega peaks suutma ratsutada korrektse ratsmekontaktiga ka ilma kapslita, siis noori hobuseid aitab kapsel (õigel kasutamisel) suulisekontaktiga harjutada väga edukalt. 

- 

Hobune võib ajada keele üle suulise

Kapsel aitab ära hoida tegevused, mida hobune võib ratsmekontaktist pääsemiseks ette võtta. Näiteks võib hobune keele üle suulise ajada või kangutada lõuad laiali ning risti, kui suulisega kontakti astumine on tema jaoks uudne kogemus või mingil põhjusel valulik. Enne kapsli pingutamist tuleb veenduda, et hobusele ei põhjustaks valu hambad ega valesti valitud või paigutatud suulised. Suulistest on pikemalt juttu nendes sissekannetes.

- Kapsel aitab valjaid hobuse pea ümber paremini paigal hoida.

- Kapsli külge saab kinnitada lisavarustust. Näiteks ninapehmenduse või Eestis vähelevinud staatilise martingali. 

Milliseid kapsleid Eestis kasutatakse?

1. Klassikaline inglise kapsel (ingl. keeles plain, English või French noseband. 
Noseband asemel on kasutusel ka väljed cavesson.) 

HORKA paksendusega Inglise kapsel

Inglise kapsel on kõige "pehmema" toimega Eestis levinuim kapsel, mis on sile ja küllaltki laiapinnaline kapsel, mis tuleb sättida umbes kahe sõrme jagu allapoole hobuse põsesarnaluid. Selles asukohas tagab kapsel mõistliku kontrolli ning on sobilik hea ratsastusega hobustele, kes aktsepteerivad ratsmekontakti ilma vastuhakuta. Vastuhakuks võiks lugeda näiteks peaga vehkimist või selle raputamist iga kord, kui ratsmed kätte võtta ning hobuse suuga stabiilne kontakt üritada luua.

JHL sile Inglise kapsel

Heaks treenitustasemeks ei saa lugeda ka seda, kui hobune keelt üle suulise või suust välja ajab või ratsmeid jõuliste pealiigutustega käest püüab rebida. Kui hobusel esineb selliseid probleeme ning muud võimalikud valukolded on välistatud, siis Inglise kapsel ei pruugi ratsmekontaktiga harjutamise perioodiks olla piisavalt korrigeeriv. Sel juhul tuleks näiteks appi võtta ristkapsel, millest on ka allpool pikemalt juttu.
Inglise kapslid võivad olla nii siledad, paksendusega, tikandite, kivikeste või lakknahaga. Viimased omadused on rohkem juba dekoratiivse tähendusega. 

HORKA Rootsi kapsel

2. Tagasikeeratav Rootsi kapsel
(ingl. keeles crank, Swedish, adjustable, cinchback, doubleback või cinch noseband)

Tegemist on tavapäraseks kasutamiseks sobiv kapsel, mis erineb Inglise kapslist selle poolest, et hobuse lõuaalune kinnitus on "poova" süsteemiga, tagasikeeratav. Tavaliselt näeb see välja selliselt, et enam-vähem hobuse suunurkadega asetsevad metallpandlad on omavahel ühenduses edasi-tagasi reguleeritava rihmaga. Lisasin internetist laenatud värvilise pildi, kus on Rootsi kapsi erinevad osad hästi välja toodud.
Rootsi kapslite pooldajad (mina sealhulgas) väidvad, et selline süsteem võimaldab kapsli paremat sobitumist hobuse anatoomilise lõua- ja ninakujuga ning on hobuse jaoks mugavam, sest lõuaalune osa on traditsiooniliselt nahast lisapehmendusega (pildil roheline).

Rootsi kapsli ülesehitus

Rootsi kapslid on pikalt kasutuses olnud just koolisõitjatel, eriti kõrgemal tasemel ratsutavatel sportlastel, kes kasutavad treeningul topeltvaljastust. Topeltvaljastega ei saa kasutada ristkapslit, seega on Rootsi kapsel tihti päästerõngas neile koolisõitajtele, kelle hobune liiga palju suud avab. 

Isiklikult arvan, et tagasikeeratav kapsel on igati tänuväärne ja asjalik abivahend, kui seda õigesti kasutada. Tänu sellele, et need kapslid on üldiselt laiapinnalised, hoiavad nad kontrolli all suurt osa hobuse lõualuudest ning tänu sellele aitab ära hoida hobusel lõualuude risti kangutamist.

Täpselt nagu klassikaline Inglise kapsel, tuleb ka see asetada põsesarnaluudest allapoole, et jääks umbes paari sõrme laiune ruum kapsli ja luise koha vahele. Seega üleval asuval pildil võiks hobusepea mudelil kapsel pisut üleval pool olla.

Rootsi kapsel on muidugi ka kergesti väärkasutatav. Tuleb olla tähelepanelik, et kapslit liiga kõvasti kinni ei tõmbaks, sest kokkusurutud lõugadega hobune pole võimeline lõdvestuma ja välistab kohe korrektse suukontakti tekkimise. Liiga tugevasti suletud kapsel võib põsed hammaste vastu suruda, mis on hobuse jaoks väga valus kogemus. Liiga tugev pigistamine tekitab kapsli alla kalluseid, ehk naha paksendeid.

HORKA Hannoveri kapsliga valjad 

3. Hannoveri kapsel
(ingl. keeles drop noseband)

Hannoveri kapsel on leiutatud sakslasest treeneri poolt, kes töötas kuulsas Hispaania Ratsakoolis. Seda tüüpi kapsel ümbritseb hobuse nina madalamas punktis kui Inglise ja Rootsi kapslid. Erinevus seisneb selles, et kui Inglise ja Rootsi kapsel asetsevad suulistest ülevalpool, siis Hannoveri kapsel suulistest allpool. Selle kapsli alumine rihm jookseb paralleelselt hobuse lõuasoonega ning pealmine rihm toetub ninaluule.
Kui Hannoveri kapslit õigesti kasutada, siis tuletab see hobusele efektiivselt meelde, et suud ei tohi liiga palju avada ega lõugu risti ajada. Paljud kasutavad seda kapslit noorte hobustega, kes alles õpivad aktsepteerima suulisekontakti.

Kirjanduse järgi oli Hannoveri kapsel kunagi laialt levinud koolisõidu hobustel, kuid tänaseks asendunud Rootsi kapsliga, millel on lisaks veel ristkapsel. Seega on Hannoveri kapsli kasutamine alternatiiv ristkapslitele. 
Peamine põhjus, miks koolisõitjad Hannoverikapslist loobusid seisneb selles, et Hannoveri kapsel moonutab hobuse näoproportsioone, muutes visuaalselt hobuse näo pikemaks. Siinkohal ma pean nõustuma - olgu see kapsel kui tahes efektiivne vahend, hobuse näo venitab see inetult pikaks.  


NB! Lisaks sellele, et liiga tugevasti kinnitatud kapsel ei võimalda hobuse suul lõdvestuda,  takistab liiga madalale asetatud ja/või kokkupigistatud Hannoveri kapsel ka hobusel hingamist. Sellega tuleb väga ettevaatlik olla. Õige asukoht Hannoveri kapsli jaoks on umbes 6 cm ninasõõrmetes ülevalpool ning tervele ringile peab üks sõrm vabalt vahele mahtuma. 

HORKA Mehhiko kapsliga valjad

4. Mehhiko kapsel
(ingl. keeles crossed, Grackle, figure eight noseband)

Mehhiko kapsel kinnitatakse erinevalt eelkirjeldatud kapslimudelitest kahest kohast. Esimene kinnitus on lõua ülemisel poolel põsesarnade suhtes tagumisel küljel. Seejärel ristuvad kapsli rihmad hobuse nina esiküljel ning lahknevad diagonaalselt, moodustades nii X-tähe. Teine kinnitus asub suulistest allpool lõuasoones, just nagu Hannoveri kapselgi.
Just nagu kõik teisedki kapslid, aitab ka Mehhiko kapsel ennetada hobusel liigse suu avamise ning lõugade risti ajamise. Kõige rohkem näeb Mehhiko kapslit millegi päras just kolmevõistlejatel.
Peamine surve avaldamise koht asub nina esiküljel rihmade ristumise kohal, kuhu on tavaliselt pandud ka lambakarvast pehmendus.

Kuidas Mehhiko kapsel õigesti kinnitada, on päris raske sõnadega kirjeldada, sest kohti, mida jälgima peab on mitmeid. Põhilise asjana toon välja, et kapsli vahele peab mahtuma üks sõrm, metallist osad ei tohi luude peale sattuda ning alumise pandla kinnitus ei tohi jääda hobuse huultele. Kes on huvitatud täpsemast paigaldusest, soovitan vaadata seda inglise keelset videot:

Ristkapsel (inglise keeles flash noseband või Aachen)

Ristkapsli kinnitus 

Ristkapslit saab kasutada lisaks Inglise või Rootsi kapslile, kui neil on ristkapsli kinnitamiseks olev vastav aasake. Kui suuremal kapslil vajalik aaske puudub, on tänapäeval võimalik ristkapsli jaoks eemaldatav kinnitus juurde soetada. 

HORKA Valjad ristkapsliga

See väike lisakapslike on väga tõhus vahend liigse suu avamise ohjeldamiseks ja ilmselt ka selle pärast näeme seda väga tihti kasutatavat. Kui hobune kipub tavalise kapsliga lõugu risti või keelt üle suulise ajama, võiks samuti ristkapsli kasutusele võtta.

Kuna ristkapsel paigutub hobuse näo täiesti alumisse otsa, siis tuleb selle reguleerimisega olla ettevaatlik. Tuleb jälgida, et ristkapsel ei asetuks ninaluust allapoole ninasõõrmete pehmele kõhrele, sest siis hakkab ristkapsel häirima hobuse hingamist. Takistatud hingamine aga vähendab olulisel määral hobuse sooritusvõimet igal spordialal. Ristkapsli ja hobuse naha vahele peab jääma vähemalt nii palju ruumi, et sõrm mahuks igast kohast vabalt vahele.

Veel kapsleid..

Selliseid "lõbusaid" kapsleid on veel olemas, mille kasutamist Eestis ei leidu või esineb väga harva:

Kapslile lambanahast pehmendus?

Selle kohta on erinevaid teooriaid, aga paljud väidavad, et lambanahk aitab kaasa sellele, et hobune oma pead allpool hoiaks. Kuna lambanahk vähendab kapsli survet, siis tundlikum hobune on pehmendusega lõdvestunum.

Teiselt on olemas ka selline teooria, et kuna paks karv jääb hobusele silmade ette, peab ta pead all hoidma, et näha liikudes oma jalge ette. Kuna endal kogemused ja senised vajadused lambakarva kasutamiseks puuduvad, siis ei oska ise toeeoriaid kinnitada ega ümber lükata. 

Kui kõvasti kapslit võib pingutada?

- kõik kapslitüübid peavad olema reguleeritud nii, et need ei suruks hobuse ninasõõrmetele või põsesarnaluudele. Hingamine ei tohi olla mingit viisi takistatud. 

- igale kapslile peab olema nendes kohtades, kus kapsel toetub luule, võimalik 2 kõrvuti hoitud sõrme vahele mahutama. Hobune peab olema suuteline suud avama, maiust sööma, suulist närima ning lõuga lõdvestama. Vastasel juhul pole korrekte suukontakt hobusega võimalik. 

- kapsel tuleb valida vastavalt hobuse eripärale, kindlale eesmärgile ning tuleb reguleerida õigesti.

Seeria "Suulised" #1

Kas oled olnud küsimuse ees, milline suuline Sinu hobusele kõige paremini sobiks? -Mina küll olen ning olgem ausad, kes ratsutajatest ei oleks? Kahjuks ei leidu eesti keelsel internetimaastikul suuliste kohta just kuigi palju informatsiooni, seega otsustasin võtta appi inglise keelse kirjanduse, suuliste teema täielikult avada ning tähtsama info blogipostiuste kaudu eesti keeles kõigile kättesaadavaks teha. Kuna suuliste teema on niivõrd lai, siis üks sissekanne seda valdkonda kindlasti lahti seletada ei jõua. Selle postitusega saab alguse suuliste teemaline seeria.

Plaan on edaspidistes sissekannetes iga suulisetüübi kohta ülevaade kirjutada (konkreetse mudeli toime, selle plussid ja miinused), kuid tänane peatükk tutvustab suuliste toimet üldiselt, et me mõistaksime, kuidas suuline hobust ratsutmisel otseselt mõjutab. 

Suuline hobuse suus. Kuidas see paikneb ja kuhu avaldab survet?

Suuline on minu meelest üks tähtsaimad osi ratsavarustuse valimise juures, sest just suulistega on ratsanikul võimalik hobust väga tugevalt (ja valusalt) mõjutada. Lisaks sellelele, et ratsaniku mõjutus peab olema väga teadlik tegevus, tuleb väga teadlikult suhtuda ka suulise valikusse. Enne, kui hakkame valima suulisetüüpi, tuleb teha selgeks, kuidas ja kui tugevalt suulised hobusele täpsemalt mõju avaldavad.
Kõigepealt peab pihta hakkama hobuse suu anatoomia algtõest, et mõista suulise toimet. Selleks laenan internetist pildi hobuse koljust:

Koljult on hästi külgvaates näha hobuse hammaste paigutus. Nimelt on täiskasvanud hobusel suu eesosas lõikehambad, siis on vahe ning tagaosas on pikk rida purihambaid. Suuliseid hobusele suhu pannes, asetuvadki need sellesse vahesse, mis lõikehambaid ja purihambaid eraldab. Piltlikult siis selliselt:

Pildil tähistab valge kumminöör hobuse huulepiiri, mis aitab mõista seda, et kui ratsanik tõmbab hobust suust, liiguvad suunurgad ülespoole ning suuline läheneb tagumistele purihammastele. Just tänu hammaste vahel asetsevale tühimikule on hobustel, erinevalt inimesest, võimalik suuliseid suus kandes suu sulgeda. 

See lõualuu osa, mis tühimiku moodustab ei ole kaetud küll hammastega, kuid on sellegi poolest väga tundlik piirkond. Suuline toetub kahelt poolt alumisele lõaluule, mida katab tundlik kude. Kuna keel on liikuv organ ning tõuseb ka lõualuudest ülespoole, avaldab suuline survet ka keelele. Sõltuvalt suuliste tüübist, kujust ja reguleerimisest, võivad suulised survet avaldada näiteks ka suulaele. 

Kuidas mõjutab suulise paksus üldiselt hobuse suule avaldatavat survet?

Selle kohta käib lihtne reegel - mida paksem on suuline, seda suurema ala peale jaotub suulise kaudu ratsaniku käe poolt põhjustatud surve. Seega - mida paksem on suuline, seda "pehmemad" need on. Kui suulised on väga peened, siis rakendub mõju väga kitsale alale, mis tähendab, et kogu ratsaniku käe mõjutus rakendub väga väikesele alale ühtalselt suure tugevusega.
Kui rääkida klassikalisest kahelülilisest trenselsuulisest, siis mina väidaks, et keskmine trenselsuuline on tavaliselt 18-19 mm paksune, 16 mm pigem peenike ning 21 mm juba päris paks suuline. 

Mille järgi valida hobusele õige suuline?

Iga hobune on unikaalne, just nagu inimesedki. Seega ka vajadus suulise järgi sõltub hobusest endast. Kuna hobused ei räägi inimestega sama keelt, tuleb inimestel õppida mõistma hobuse kehakeelt, sest sellega ta väljendab oma rahulolu või vastumeelsust. Vastumeelsus suulisekontaktile ei tähenda alati seda, et hobusele ei saagi suulisi kunagi suhu panna. Reaalsem variant on see, et suuliste tüüp, paksus, pikkus või asetus ei ole tema jaoks sobiv. Samuti tekivad suulisele vastamise probleemid siis, kui hobune ei saa ratsaniku juhtnööridest aru. Viimasel juhul ei ole karmim suuline kindlasti lahendus, vaid tegelema peab üldisema ratsastust puudutava probleemiga. 

Enne, kui hakkad valima suulisi 

- lase arstil üle vaadata hobuse hambad. See on tohutult oluline, et igal hobusel oleks maha viilitud hammaste teravad servad ning välja tõmmatud hundihambad. Eriti puudutab see hobuseid, kellega suulistega töö juba käib. Hammaste teema on nii tähtis, et vajaks tervet sissekannet tegelikult. 

- Tee endale selgeks, kui kõrgel suuline hobuse suus olema peab. Hobuse suu peab suulisega püsima lõdvestunud tavapärases olekus. Suulise kõrgust reguleeritakse valjaste küles olevate põserihmadega. Kõrguste osas on olemas ka muidugi eriarvamused, aga minu meelest on suuline õigel kohal siis, kui suuline puudutab kergelt hobuse suunurki, aga sinna pole tekkinud kortse (või äärmiselt 1 korts). Kui hobune saab kerge vaevaga keele üle suuliste ajada ning suuline juba esimesi lõkehambaid kipub puuutama, on suulised juba liiga madalal. Siin on üks pildiseeria, mis mu mõtted fotodel selgitavad:

- keep it simple - ehk vali kõigepealt võimalikult pehmetoimelised suulised. Kui tavapärased suulised tekitavad hobuses vastureaktsiooni, siis tuleb tegeleda otsese põhjusega, mitte karmistada survet tugevatoimeliste suuliste näol. Seega karmimad suulised on pigem edasijõudnumatele ratsudele, mitte neile, kes pole veel ABC-ki selgeks saanud. Iga noor hobune peaks olema võimeline treenima klassikalise trenselsuulisega ning enamus hobuseid on terve elu tavalise trenselsuulisega sõidetavad. 

- ära looda, et suulised lahendavad kõik ratsastusprobleemid. Väga paljud suuliste teemal artikleid avaldanud spetsialistid on märkinud, et enamus kordadel, kui ratsanik kahtlustab suuliste mittesobivust, on põhjus hoopis mujal. Et kas ratsastuses on jäänud kusagile lünk vahele või ei ole ta pole osanud valida õiget suulise mudelit, suurust või asetust. Ära unusta, et rangemad suulised vajavad väga teadlikku kasutamist, et hobusele asjatult ja tahtmatult valu ei põhjustaks. 

Loodan, et tänane ülevaatlik lugemine aitab mõista, kuidas suuline hobusele survet avaldab ning motiveerib kõiki ratsanikke ettevaatlikusele. Üks suurepärane 17-minutiline inglise keelne video selgitab veel täpsemalt hobuse suu ja suuliste vahelist toimet. Lõpupoole näidatakse täpselt ära ka kurikuulsad hundihambad.

Kokkuvõtteks suulistest

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis tahtsin edasi anda kolm peamist suulistega seotud mõtet:

1) Spetsialistid soovitavad hobustega kasutada nii pehmetoimelist suulist kui võimalik, et vältida tahtmatuid ning kogenematusest põhjustatud suuliste väärkasutamist. 

2) Tee kindlaks, kui kõrgel, millise paksuse ning pikkusega suulised Sinu hobusele kõige paremini sobivad. Konsulteeri treeneri või mõne teadjama inimesega oma tallist, kui ise oled otsustamisel veel ebakindel. 

3) Ära lahenda ratsastusprobleeme karmimate suulistega, vaid otsi treeneri abiga hobuse probleemkäitumisele tegelik põhjus ning lahendage see muul viisil.

Edu kõigile!

Kuidas valida oma esimesed ratsapüksid?

Tervitused kõikidele ratsutajatele ning nende emadele ja isadele!
Väga tore, et Sinu laps on leidnud endale nii toreda hobi nagu ratsutamine või oled hoopis ise alles ratsutamisega alustanud - mõlemal juhul rõõmustan väga, sest minu meelest võiksid kõik eestlased palju rohkem aega värskes õhus loomade seltsis aega veeta. 
Samas tekitab uus huviala kindlasti rida küsimusi seoses sellega, milliseid ratsariideid ja -tarbeid algajal ratsanikul, olenamata tema vanusest, lähitulevikus vaja läheb. Kindlasti on mul plaanis kirjutada põhjalikum ülevaade kõigest, mida algajal ratsanikul ratsatreeningus vaja läheb, kuid täna räägime ainult sellest, mis puudutab ratsapükse. 

Mille poolest erinevad ratsapüksid tavalistest pükstest?

Ratsapüksid on üldiselt toodetud elastsest materjalist, et need istuks võimalikult ümber ratsaniku keha ja jalgade, kuid ratsapüksid on palju paksemast materjalist kui tavalised retuusid. Materjali paksus on oluline juba selle pärast, et istmik ega jalad vastu sadulat hõõruma ei hakkaks. Mõni on võibolla juba kokku puutunud jaluserihmade näpistamisega? Minul olid lapsena tihti sääred siniseks näpistatud, sest ratsapükste ja -saabaste leidmine oli 20 aastat tagasi paras väljakutse. Õnneks on ajad edasi läinud.

Ratsapükste valik on tänapäeval tõesti väga lai - neid on erinevatest materjalidest, kõikvõimalikes värvides ning seinast seina hinnaklassides. Esimene kriteerium ratsapükste valikul - ratsapüksid peavad jalas olema väga mugavad. Need ei tohi tõesti mitte kusagilt pigistada, kükitamine ja liigutamine peab olema täieliku takistuseta. Vastasel korral varjutab ebamugavustunne kõik ratsutamise mõnud ja ega õppida ei ole ka nii võimalik, kui miski pidevalt häirib. Seega mugavus enne kõike!

Kas eelistada põlvenahkade, täisnaha või grippidega ratsapükse?

Kõigepealt tutvustan nende pükste eripärasid:

- Põlvenahkadega ratsapüksid  (keskmine hinnaklass)
Nagu nimigi ütleb, on nendel pükstel põlve sisekülgedel nahast paksendused. Sellised ratsapüksid eeldavad teoreetiliselt, et ratsutajal on olemas kas poolsaapad ja säärised või pika sääreosaga ratsasaapad, sest nahast osa ei kata tervet jala sisekülge ning jaluserihmad võivad sel juhul hõõruma hakata. Põlvenahkadega ratsapükse võivad kanda nii hobiratsutajad, takistussõitjad kui ka kestvusratsutajad. Ratsapükste nahast osa nakkub hästi sadulaga, mis vähendab ratsaniku libisemist sadulas. Mida rohkem on pükstel nahast osa, seda suurem on nakkuv pind ja seda vähem ratsutaja sadulas libiseb. 

- Täisnahkadega (3/4 pikkuses )ratsapüksid (kõrgem hinnaklass)
Sellistel ratsapükstel katab (kunst)nahast paksendus tervet istmiku osa ja jala sisekülge kuni sääre keskkohani. Sellised püksid ei vabasta ka kandjat poolsaabaste ja sääriste või pika sääreosaga ratsasaabastest, kuigi leidub küllaga ratsutajaid, kes just nii teevad ning ebamugavuse üle ei kurda.
Kuna täisnahkadega ratsapüksid on enamasti märgatavalt kallimad kui põlvenahkadega ratsapüksid, siis kasutavad neid pigem ratsasportlased või kogenud ratsutajad, kes on varasemalt palju erinevaid variante proovinud ning leidnud, et just täisnahaga püksid on kõige mugavamad ning tasuvad suuremat invsteeringut ära. Ka algajatele soovitan julgelt täisnahku, kui on soov just selliseid pükse soetada.

- Nahkadeta ratsapüksid (odavam hinnaklass)
Nendel ratsapükstel on jala sisekülgedel samast materjalist paksemad osad. Kirjanduse järgi ratsutavad selliste pükstega pigem lapsed, aga mina nii ei arva. Palava ilmaga ei ole mingit tahtmist täisnahkadega pükse jaga tõmmata ka täiskasvanud ratsutajatel. Soodne hind on suureks plussiks ja paljud ratsutajad ei tee üldse vahet, kas püksel on sadulaga nakkuvat pinda või mitte. Seega mina soovitaks siinkohal alles alustavatele ratsutajatele just seda varianti, kes ei soovi esialgu suurt rahasummat pükstele kulutada.

- Grippidega ratsapüksid (kõrgem hinnaklass)
Silikoonist grippidega ratsapüksid ilmusid Eestis laialdasemalt müügile alles 2014. aastal. Seega tegemist on üsnagi värske moeröögatusega. Grippide idee on sama nagu nahkadelgi - võimaldada sadulaga nakkumist, et ratsanikul ei oleks libe sadulas istuda. Ausalt öeldes ei ole mina väga nende fenomenist aru saanud. Jah, need näevad head välja, kuid tihedal kasutamisel kaotavad gripid oma nakkumisvõime ning olen kuulnud, et mõnel juhul kukuvad pideval kasutamisel gripid pükste küljest üldse ära. Seega mina ootaks enne tehnoloogia täiustumist, kui tõttaksin suuri summasid selliste pükste alla paigutama. Kindlasti on ka juba tulihingelisi grippide fänne, seega toonitan, et igal ühel on tegelikult oma ettekujutus maailma parimatest ratsapükstest.
Peamised Eestis levinud ratsapükste liigid ongi nüüd läbi vaadatud. 

Millist materjali ratsapükste puhul eelistada?

Valdav enamus ratsapükse on (õnneks) valmistatud elastsest materjalist, mis koosneb puuvillast ja mõnest sünteetilisest lisamaterjalist. Materjali valikul soovitan lähtuda aastajast, sest tavaeluski ei saa Sa talvel läbi suviste riietega.
Suveks soovitan valida püksid, mis on kerged ja hästi hingavast materjalist, et pükste all higistav nahk ei hakkaks hõõrumist soodustama. Kõige hingavam materjal on peente mikrokiududega puuvilla ja viskoosi segu (näiteks sellised ratsapüksid siin). Kuigi väga kiidan palava ilmaga veel selliseid ratsapükse, millega ratsutasin eelmine suvi palavamatel päevadel ka ise. Kuumade ilmadega ei ole väga mõnus kanda täisnahkadega ratsapükse. Kindlasti võiks suvel püksid olla pigem puuvillase koostisega, mitte sünteetilisest polüestrist.

Külmemaks ajaks tuleb valida materjal, mis ei lase väga tuult läbi ning ei lubaks kehasoojusel liiga kergelt õhujahedusse kaduda. Üsna värske trend on sünnitanud ideaalse materjali Eesti talveks - ja see on softshell. Seda materjali on muude spordiriiete puhul kasutatud kindlasti juba väga pikka aega, aga ratsariiete maailma jõudis see alles mõni aasta tagasi. Softshell hoiab lisaks tuulele kinni ka vihma, seega ratsutajad, kellel ei ole maneežis treenimise võimalust, on saanud softshelli näol tõelise kingituse. Täisnahad on külmal ajal veel lisaboonus. 

On olemas ka sooja voodriga ratsapüksid, mis samuti on väga hea lahendus, kuid kasvavale lapsele jällegi päris suur väljaminek arvestades seda, et järgmine talv need talle enam jalga ei mahu. Lastele soovitan tavaliste ratsapükste alla lihtsalt soetada pika sooja pesu retuusid.

Lisaks pükste tüübile, määrab ka materjal ratsapükste hinnaklassi. Üldiselt on suure polüestri sisaldusega ratsapüksid soodsamad kui puuvillasemad ratsapüksid. Samas ma ei väidaks, et puuvillased püksid oleks oluliselt mugavamad. Soovitan ikka alustada soodsamatest variantidest. Küll hiljem tekivad arenemise käigus kindlamad soovid ja eelistused ratsanikul endal. 

Mis värvi ratsapüksid endale valida?

Ratsapükste värv sõltub suuresti ratsaniku enda maitseelistustest. Samas tuleks esimeste pükste puhul minu meelest lähtuda peamiselt praktilisusest - tumedavärvilistelt pükstelt paistab mustus vähem välja (mustad, tumesinised, tumehallid). Ja mustust juba tallivahel toimetades riietele tekib! Valged püksid on mõeldud ainult võistlustel käimiseks, seega treeningusse ära neid parem vali. Kaasaegne sortiment pakub muidugi väga suures värvispektris ratsapükse ja see on tore. Samas vaadake ette, et laste puhul ainult värv oluliseks ei saa. Püksid peavad ikka jalas mugavad ka olema!

Kokkuvõte ratsapükste valimisest

Hea lugeja, tegelikult ma tahtsin öelda lihtsalt seda, et esimeste ratsapükste valikul lähtu eelkõige oma rahakotist ja pükste praktilisusest. Hiljem on alati võimalik teha lisaks emotsioonioste, kui oled oma soovidest ise natuke teadlikum.
Päris üheselt õiget vastust küsimusele - millised püksid valida - ei oska mina anda. See on sama hea kui küsida mehe sõpradelt, et milline on kõige parem auto. Arvamusi on seinast seina. Eelistused on väga individuaalsed ning seetõttu pead ise järgemööda kõik variandid ära katsetama, et jõuda oma lemmiku püksipaarini. 

Milline on minu individuaalne ratsapükste eelistus?
Ma ei vali tõsisemaks treeninguks kunagi ühtegi püksipaari, mis ei oleks täisnahkadega. Mulle lihtsalt tundub, et ilma täisnahata istun sadulas püksata. Minu lemmikud on praegu musta värvi sellised ratsapüksid.

Olen juba mitu tundi seda teemat kirjutanud ja ikka veel ei taha jutt otsa saada. Aga ma siinkohal siiski vägisi tõmban otsad kokku ja panen teemale punkti. Kuigi rääkimata jäi näiteks veel "elastsed sääreosad vs. krõpsud" teema. Kui veel midagi olulist jäi rääkimata, siis vastan suurima hea meelega küsimustele kommentaarides või privaatselt e-maili teel. Olen telefoni teel ka tabatav, aga seda mitte alati, seepärast eelistan suhelda kirjade teel, et saaksin kasvõi õhtul hilja, kui kõik muud toimetused tehtud on, rahulikult vastuseid trükkida.

Olge tublid ja terved edasi!

PS! Viitan oma postitustes ainult Ratsavarustus24 kaupadele, sest neid ma lihtsalt tunnen ise kõige põhjalikumalt. Samas julgustan ka teiste Eesti ratsavarustuse poodide sortimendiga tutvuda.