Pühapäev, 22. november 2015

Seeria "Suulised" #1

Kas oled olnud küsimuse ees, milline suuline Sinu hobusele kõige paremini sobiks? -Mina küll olen ning olgem ausad, kes ratsutajatest ei oleks? Kahjuks ei leidu eesti keelsel internetimaastikul suuliste kohta just kuigi palju informatsiooni, seega otsustasin võtta appi inglise keelse kirjanduse, suuliste teema täielikult avada ning tähtsama info blogipostiuste kaudu eesti keeles kõigile kättesaadavaks teha. Kuna suuliste teema on niivõrd lai, siis üks sissekanne seda valdkonda kindlasti lahti seletada ei jõua. Selle postitusega saab alguse suuliste teemaline seeria.

Plaan on edaspidistes sissekannetes iga suulisetüübi kohta ülevaade kirjutada (konkreetse mudeli toime, selle plussid ja miinused), kuid tänane peatükk tutvustab suuliste toimet üldiselt, et me mõistaksime, kuidas suuline hobust ratsutmisel otseselt mõjutab. 



Suuline hobuse suus. Kuidas see paikneb ja kuhu avaldab survet?


Suuline on minu meelest üks tähtsaimad osi ratsavarustuse valimise juures, sest just suulistega on ratsanikul võimalik hobust väga tugevalt (ja valusalt) mõjutada. Lisaks sellelele, et ratsaniku mõjutus peab olema väga teadlik tegevus, tuleb väga teadlikult suhtuda ka suulise valikusse. Enne, kui hakkame valima suulisetüüpi, tuleb teha selgeks, kuidas ja kui tugevalt suulised hobusele täpsemalt mõju avaldavad.
Kõigepealt peab pihta hakkama hobuse suu anatoomia algtõest, et mõista suulise toimet. Selleks laenan internetist pildi hobuse koljust:

Koljult on hästi külgvaates näha hobuse hammaste paigutus. Nimelt on täiskasvanud hobusel suu eesosas lõikehambad, siis on vahe ning tagaosas on pikk rida purihambaid. Suuliseid hobusele suhu pannes, asetuvadki need sellesse vahesse, mis lõikehambaid ja purihambaid eraldab. Piltlikult siis selliselt:




Pildil tähistab valge kumminöör hobuse huulepiiri, mis aitab mõista seda, et kui ratsanik tõmbab hobust suust, liiguvad suunurgad ülespoole ning suuline läheneb tagumistele purihammastele. Just tänu hammaste vahel asetsevale tühimikule on hobustel, erinevalt inimesest, võimalik suuliseid suus kandes suu sulgeda. 

See lõualuu osa, mis tühimiku moodustab ei ole kaetud küll hammastega, kuid on sellegi poolest väga tundlik piirkond. Suuline toetub kahelt poolt alumisele lõaluule, mida katab tundlik kude. Kuna keel on liikuv organ ning tõuseb ka lõualuudest ülespoole, avaldab suuline survet ka keelele. Sõltuvalt suuliste tüübist, kujust ja reguleerimisest, võivad suulised survet avaldada näiteks ka suulaele

Kuidas mõjutab suulise paksus üldiselt hobuse suule avaldatavat survet?

Selle kohta käib lihtne reegel - mida paksem on suuline, seda suurema ala peale jaotub suulise kaudu ratsaniku käe poolt põhjustatud surve. Seega - mida paksem on suuline, seda "pehmemad" need on. Kui suulised on väga peened, siis rakendub mõju väga kitsale alale, mis tähendab, et kogu ratsaniku käe mõjutus rakendub väga väikesele alale ühtalselt suure tugevusega.
Kui rääkida klassikalisest kahelülilisest trenselsuulisest, siis mina väidaks, et keskmine trenselsuuline on tavaliselt 18-19 mm paksune, 16 mm pigem peenike ning 21 mm juba päris paks suuline. 

Mille järgi valida hobusele õige suuline?

Iga hobune on unikaalne, just nagu inimesedki. Seega ka vajadus suulise järgi sõltub hobusest endast. Kuna hobused ei räägi inimestega sama keelt, tuleb inimestel õppida mõistma hobuse kehakeelt, sest sellega ta väljendab oma rahulolu või vastumeelsust. Vastumeelsus suulisekontaktile ei tähenda alati seda, et hobusele ei saagi suulisi kunagi suhu panna. Reaalsem variant on see, et suuliste tüüp, paksus, pikkus või asetus ei ole tema jaoks sobiv. Samuti tekivad suulisele vastamise probleemid siis, kui hobune ei saa ratsaniku juhtnööridest aru. Viimasel juhul ei ole karmim suuline kindlasti lahendus, vaid tegelema peab üldisema ratsastust puudutava probleemiga. 

Enne, kui hakkad valima suulisi 

- lase arstil üle vaadata hobuse hambad. See on tohutult oluline, et igal hobusel oleks maha viilitud hammaste teravad servad ning välja tõmmatud hundihambad. Eriti puudutab see hobuseid, kellega suulistega töö juba käib. Hammaste teema on nii tähtis, et vajaks tervet sissekannet tegelikult. 

- Tee endale selgeks, kui kõrgel suuline hobuse suus olema peab. Hobuse suu peab suulisega püsima lõdvestunud tavapärases olekus. Suulise kõrgust reguleeritakse valjaste küles olevate põserihmadega. Kõrguste osas on olemas ka muidugi eriarvamused, aga minu meelest on suuline õigel kohal siis, kui suuline puudutab kergelt hobuse suunurki, aga sinna pole tekkinud kortse (või äärmiselt 1 korts). Kui hobune saab kerge vaevaga keele üle suuliste ajada ning suuline juba esimesi lõkehambaid kipub puuutama, on suulised juba liiga madalal. Siin on üks pildiseeria, mis mu mõtted fotodel selgitavad:


keep it simple - ehk vali kõigepealt võimalikult pehmetoimelised suulised. Kui tavapärased suulised tekitavad hobuses vastureaktsiooni, siis tuleb tegeleda otsese põhjusega, mitte karmistada survet tugevatoimeliste suuliste näol. Seega karmimad suulised on pigem edasijõudnumatele ratsudele, mitte neile, kes pole veel ABC-ki selgeks saanud. Iga noor hobune peaks olema võimeline treenima klassikalise trenselsuulisega ning enamus hobuseid on terve elu tavalise trenselsuulisega sõidetavad. 

- ära looda, et suulised lahendavad kõik ratsastusprobleemid. Väga paljud suuliste teemal artikleid avaldanud spetsialistid on märkinud, et enamus kordadel, kui ratsanik kahtlustab suuliste mittesobivust, on põhjus hoopis mujal. Et kas ratsastuses on jäänud kusagile lünk vahele või ei ole ta pole osanud valida õiget suulise mudelit, suurust või asetust. Ära unusta, et rangemad suulised vajavad väga teadlikku kasutamist, et hobusele asjatult ja tahtmatult valu ei põhjustaks. 

Loodan, et tänane ülevaatlik lugemine aitab mõista, kuidas suuline hobusele survet avaldab ning motiveerib kõiki ratsanikke ettevaatlikusele. Üks suurepärane 17-minutiline inglise keelne video selgitab veel täpsemalt hobuse suu ja suuliste vahelist toimet. Lõpupoole näidatakse täpselt ära ka kurikuulsad hundihambad.



Kokkuvõtteks suulistest

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis tahtsin edasi anda kolm peamist suulistega seotud mõtet:

1) Spetsialistid soovitavad hobustega kasutada nii pehmetoimelist suulist kui võimalik, et vältida tahtmatuid ning kogenematusest põhjustatud suuliste väärkasutamist. 

2) Tee kindlaks, kui kõrgel, millise paksuse ning pikkusega suulised Sinu hobusele kõige paremini sobivad. Konsulteeri treeneri või mõne teadjama inimesega oma tallist, kui ise oled otsustamisel veel ebakindel. 

3) Ära lahenda ratsastusprobleeme karmimate suulistega, vaid otsi treeneri abiga hobuse probleemkäitumisele tegelik põhjus ning lahendage see muul viisil.

Edu kõigile!














Neljapäev, 19. november 2015

Kuidas valida oma esimesed ratsapüksid?

Tervitused kõikidele ratsutajatele ning nende emadele ja isadele!
Väga tore, et Sinu laps on leidnud endale nii toreda hobi nagu ratsutamine või oled hoopis ise alles ratsutamisega alustanud - mõlemal juhul rõõmustan väga, sest minu meelest võiksid kõik eestlased palju rohkem aega värskes õhus loomade seltsis aega veeta
Samas tekitab uus huviala kindlasti rida küsimusi seoses sellega, milliseid ratsariideid ja -tarbeid algajal ratsanikul, olenamata tema vanusest, lähitulevikus vaja läheb. Kindlasti on mul plaanis kirjutada põhjalikum ülevaade kõigest, mida algajal ratsanikul ratsatreeningus vaja läheb, kuid täna räägime ainult sellest, mis puudutab ratsapükse


Mille poolest erinevad ratsapüksid tavalistest pükstest?

Ratsapüksid on üldiselt toodetud elastsest materjalist, et need istuks võimalikult ümber ratsaniku keha ja jalgade, kuid ratsapüksid on palju paksemast materjalist kui tavalised retuusid. Materjali paksus on oluline juba selle pärast, et istmik ega jalad vastu sadulat hõõruma ei hakkaks. Mõni on võibolla juba kokku puutunud jaluserihmade näpistamisega? Minul olid lapsena tihti sääred siniseks näpistatud, sest ratsapükste ja -saabaste leidmine oli 20 aastat tagasi paras väljakutse. Õnneks on ajad edasi läinud.

Ratsapükste valik on tänapäeval tõesti väga lai - neid on erinevatest materjalidest, kõikvõimalikes värvides ning seinast seina hinnaklassides. Esimene kriteerium ratsapükste valikul - ratsapüksid peavad jalas olema väga mugavad. Need ei tohi tõesti mitte kusagilt pigistada, kükitamine ja liigutamine peab olema täieliku takistuseta. Vastasel korral varjutab ebamugavustunne kõik ratsutamise mõnud ja ega õppida ei ole ka nii võimalik, kui miski pidevalt häirib. Seega mugavus enne kõike!



Kas eelistada põlvenahkade, täisnaha või grippidega ratsapükse?

Kõigepealt tutvustan nende pükste eripärasid:

- Põlvenahkadega ratsapüksid  (keskmine hinnaklass)
Nagu nimigi ütleb, on nendel pükstel põlve sisekülgedel nahast paksendused. Sellised ratsapüksid eeldavad teoreetiliselt, et ratsutajal on olemas kas poolsaapad ja säärised või pika sääreosaga ratsasaapad, sest nahast osa ei kata tervet jala sisekülge ning jaluserihmad võivad sel juhul hõõruma hakata. Põlvenahkadega ratsapükse võivad kanda nii hobiratsutajad, takistussõitjad kui ka kestvusratsutajad. Ratsapükste nahast osa nakkub hästi sadulaga, mis vähendab ratsaniku libisemist sadulas. Mida rohkem on pükstel nahast osa, seda suurem on nakkuv pind ja seda vähem ratsutaja sadulas libiseb. 



- Täisnahkadega (3/4 pikkuses )ratsapüksid (kõrgem hinnaklass)
Sellistel ratsapükstel katab (kunst)nahast paksendus tervet istmiku osa ja jala sisekülge kuni sääre keskkohani. Sellised püksid ei vabasta ka kandjat poolsaabaste ja sääriste või pika sääreosaga ratsasaabastest, kuigi leidub küllaga ratsutajaid, kes just nii teevad ning ebamugavuse üle ei kurda.
Kuna täisnahkadega ratsapüksid on enamasti märgatavalt kallimad kui põlvenahkadega ratsapüksid, siis kasutavad neid pigem ratsasportlased või kogenud ratsutajad, kes on varasemalt palju erinevaid variante proovinud ning leidnud, et just täisnahaga püksid on kõige mugavamad ning tasuvad suuremat invsteeringut ära. Ka algajatele soovitan julgelt täisnahku, kui on soov just selliseid pükse soetada.



- Nahkadeta ratsapüksid (odavam hinnaklass)
Nendel ratsapükstel on jala sisekülgedel samast materjalist paksemad osad. Kirjanduse järgi ratsutavad selliste pükstega pigem lapsed, aga mina nii ei arva. Palava ilmaga ei ole mingit tahtmist täisnahkadega pükse jaga tõmmata ka täiskasvanud ratsutajatel. Soodne hind on suureks plussiks ja paljud ratsutajad ei tee üldse vahet, kas püksel on sadulaga nakkuvat pinda või mitte. Seega mina soovitaks siinkohal alles alustavatele ratsutajatele just seda varianti, kes ei soovi esialgu suurt rahasummat pükstele kulutada.


- Grippidega ratsapüksid (kõrgem hinnaklass)
Silikoonist grippidega ratsapüksid ilmusid Eestis laialdasemalt müügile alles 2014. aastal. Seega tegemist on üsnagi värske moeröögatusega. Grippide idee on sama nagu nahkadelgi - võimaldada sadulaga nakkumist, et ratsanikul ei oleks libe sadulas istuda. Ausalt öeldes ei ole mina väga nende fenomenist aru saanud. Jah, need näevad head välja, kuid tihedal kasutamisel kaotavad gripid oma nakkumisvõime ning olen kuulnud, et mõnel juhul kukuvad pideval kasutamisel gripid pükste küljest üldse ära. Seega mina ootaks enne tehnoloogia täiustumist, kui tõttaksin suuri summasid selliste pükste alla paigutama. Kindlasti on ka juba tulihingelisi grippide fänne, seega toonitan, et igal ühel on tegelikult oma ettekujutus maailma parimatest ratsapükstest.
Peamised Eestis levinud ratsapükste liigid ongi nüüd läbi vaadatud. 


Millist materjali ratsapükste puhul eelistada?

Valdav enamus ratsapükse on (õnneks) valmistatud elastsest materjalist, mis koosneb puuvillast ja mõnest sünteetilisest lisamaterjalist. Materjali valikul soovitan lähtuda aastajast, sest tavaeluski ei saa Sa talvel läbi suviste riietega.
Suveks soovitan valida püksid, mis on kerged ja hästi hingavast materjalist, et pükste all higistav nahk ei hakkaks hõõrumist soodustama. Kõige hingavam materjal on peente mikrokiududega puuvilla ja viskoosi segu (näiteks sellised ratsapüksid siin). Kuigi väga kiidan palava ilmaga veel selliseid ratsapükse, millega ratsutasin eelmine suvi palavamatel päevadel ka ise. Kuumade ilmadega ei ole väga mõnus kanda täisnahkadega ratsapükse. Kindlasti võiks suvel püksid olla pigem puuvillase koostisega, mitte sünteetilisest polüestrist.
Külmemaks ajaks tuleb valida materjal, mis ei lase väga tuult läbi ning ei lubaks kehasoojusel liiga kergelt õhujahedusse kaduda. Üsna värske trend on sünnitanud ideaalse materjali Eesti talveks - ja see on softshell. Seda materjali on muude spordiriiete puhul kasutatud kindlasti juba väga pikka aega, aga ratsariiete maailma jõudis see alles mõni aasta tagasi. Softshell hoiab lisaks tuulele kinni ka vihma, seega ratsutajad, kellel ei ole maneežis treenimise võimalust, on saanud softshelli näol tõelise kingituse. Täisnahad on külmal ajal veel lisaboonus
On olemas ka sooja voodriga ratsapüksid, mis samuti on väga hea lahendus, kuid kasvavale lapsele jällegi päris suur väljaminek arvestades seda, et järgmine talv need talle enam jalga ei mahu. Lastele soovitan tavaliste ratsapükste alla lihtsalt soetada pika sooja pesu retuusid.

Lisaks pükste tüübile, määrab ka materjal ratsapükste hinnaklassi. Üldiselt on suure polüestri sisaldusega ratsapüksid soodsamad kui puuvillasemad ratsapüksid. Samas ma ei väidaks, et puuvillased püksid oleks oluliselt mugavamad. Soovitan ikka alustada soodsamatest variantidest. Küll hiljem tekivad arenemise käigus kindlamad soovid ja eelistused ratsanikul endal. 

Mis värvi ratsapüksid endale valida?


Ratsapükste värv sõltub suuresti ratsaniku enda maitseelistustest. Samas tuleks esimeste pükste puhul minu meelest lähtuda peamiselt praktilisusest - tumedavärvilistelt pükstelt paistab mustus vähem välja (mustad, tumesinised, tumehallid). Ja mustust juba tallivahel toimetades riietele tekib! Valged püksid on mõeldud ainult võistlustel käimiseks, seega treeningusse ära neid parem vali. Kaasaegne sortiment pakub muidugi väga suures värvispektris ratsapükse ja see on tore. Samas vaadake ette, et laste puhul ainult värv oluliseks ei saa. Püksid peavad ikka jalas mugavad ka olema!

Kokkuvõte ratsapükste valimisest

Hea lugeja, tegelikult ma tahtsin öelda lihtsalt seda, et esimeste ratsapükste valikul lähtu eelkõige oma rahakotist ja pükste praktilisusest. Hiljem on alati võimalik teha lisaks emotsioonioste, kui oled oma soovidest ise natuke teadlikum.
Päris üheselt õiget vastust küsimusele - millised püksid valida - ei oska mina anda. See on sama hea kui küsida mehe sõpradelt, et milline on kõige parem auto. Arvamusi on seinast seina. Eelistused on väga individuaalsed ning seetõttu pead ise järgemööda kõik variandid ära katsetama, et jõuda oma lemmiku püksipaarini. 

Milline on minu individuaalne ratsapükste eelistus?
Ma ei vali tõsisemaks treeninguks kunagi ühtegi püksipaari, mis ei oleks täisnahkadega. Mulle lihtsalt tundub, et ilma täisnahata istun sadulas püksata. Minu lemmikud on praegu musta värvi sellised ratsapüksid.

Olen juba mitu tundi seda teemat kirjutanud ja ikka veel ei taha jutt otsa saada. Aga ma siinkohal siiski vägisi tõmban otsad kokku ja panen teemale punkti. Kuigi rääkimata jäi näiteks veel "elastsed sääreosad vs. krõpsud" teema. Kui veel midagi olulist jäi rääkimata, siis vastan suurima hea meelega küsimustele kommentaarides või privaatselt e-maili teel. Olen telefoni teel ka tabatav, aga seda mitte alati, seepärast eelistan suhelda kirjade teel, et saaksin kasvõi õhtul hilja, kui kõik muud toimetused tehtud on, rahulikult vastuseid trükkida.

Olge tublid ja terved edasi!
PS! Viitan oma postitustes ainult Ratsavarustus24 kaupadele, sest neid ma lihtsalt tunnen ise kõige põhjalikumalt. Samas julgustan ka teiste Eesti ratsavarustuse poodide sortimendiga tutvuda.